Vihkan külma vihma ja hommikust tuult.

Vana talvekarv on juba tokerjas. Kevad peaks olema täies purjes aga kõik mida näen on tibake rohelisem sügis.
Tahan olla rõõmus ja roosa ja pugida jäätist purskaevu pladina saatel, nina taeva poole - püüdmas päikest.Jama, jama....
Oleks siis hingki rahul. Aga pole. Sellegi mis natukene võiks päeva heledamaks teha oskan ma ka ise ära rikkuda......ja mitte korraks vaid alatiseks.
Näeks ma ometi teiste silmade taha võibolla......ah, pole siin mingit võibollalaad!
Ainus mis on, on sügise kevadine nägu.
Urr võtku kõike!